Ants - 30 kg

Ants - 30 kg

 – 30 kg
               enne                      nüüd

Antsu lugu

Arstid ütlesid mulle juba kolmkümmend aastat tagasi, et kui ma oma liigseid kilosid ei vähenda, pole lootust ka terveks saada. Põen astmat ja sellele lisandusid liigesevalud põlvedes ja puusades ning hirmus seljavalu. Poolteist aastat tagasi ei saanud kahtkümmet sammu ka astuda, kohe oli selline õhupuudus, et pidin seisma jääma ja suu lahti õhku ahmima. Kaalusin siis 120 kilo.
2007. aasta lõpul oli olukord päris lootusetu ja lapsed ka juba muretsesid minu tervise pärast ning soovitasid midagi kehakaaluga ette võtta.
Kõigepealt otsustasin proovida apteegis müüdavaid kõvasti reklaamitud tablette, mis pidid rasvu põletama ja kehakaalu vähendama. Tegin kolm tabletikuuri läbi, maksin igavese hulga raha ära, aga tulemuseks oli see, et kehakaal kasvas veelgi.
Et see mõte oma kehakaalust keerles pidevalt peas, märkasin äkki lehes Kaalujälgijate kuulutust, kus pakuti koduse saleneja programmi. Viimases hädas otsustasin siis seda proovida.
Programm oli kirjutatud selgelt ja arusaadavalt ning mingeid probleeme sellest arusaamisel ei olnud. Alati sai konsulteerida ja küsida mentor Kaja Tormilt, kui mingeid kahtlusi või arusaamatusi tekkis. Minu jaoks oli päris uus asi see, et pidi hakkama pidama toidupäevikut. Ka see ei olnud mulle kui kodusele inimesele üldse tülikas, pigem oli huvitav vaadata ja jälgida, mis kõik siis päeva jooksul söödud saab ja siis seda teiste päevadega võrrelda.  
Täiesti kardinaalselt muutus aga minu toidulaud ja põhjalikult muutusid ka toitumisharjumused. Vähendasin oluliselt vorsti-singi ja rasvase liha tarbimist. Varem võisin enne magamaminekut rõnga krakovi vorsti korraga ära süüa nii et polnud asigi. Nüüd aga piirdun rasvasemate vorstide puhul paari viiluga päevas. Teine asi, mis kindlasti minu kehakaalu vohamisele hoogu juurde andis, oli igaõhtune teleka ees maiustamine. See oli peaaegu reegel, et küpsisekauss oli kogu aeg käeulatuses ja sai õhtu jooksul tühjaks ka. Präänikuid ja lutsukomme läks ikka otsatul hulgal!
Nüüd söön tunduvalt rohkem köögivilju ja kanaliha, ka sealiha puhul ikka vaatan, et see poleks pekine. Et elan omaette ja teen ise süüa, siis saan ka seda jälgida, mida ma endale valmistan ja taldrikule panen. Hea on see, et kõik aiaviljad tulevad oma aiast ja nende kasvatamine pakub jälle omakorda mõnusat tegevust.
Oluline muutus on ka see, et ma ei söö enam peale kella kuut õhtul. Algul ikka tekkis tahtmine õhtupoolikul midagi veel näksida, eks vana harjumus ikka paaril korral tuletanud ennast meelde. Aga püüdsin siis midagi kergemat võtta ja palju abi oli ka teest, mis aitab tühja kõhtu unustada. Aga üldiselt ei tundnud ma varasematest rammusatest kõhutäitest peaaegu üldse puudust ja kehakaal hakkas langema nii et imesta kohe – kuni kaks kilo nädalas.
Iga nädalaga hakkasin end ka paremini tundma ja mu väljanägemine muutus nii, et tütred hakkasid juba muretsema, et ega mul äkki mõnda kurja haigust küljes ei ole. Ennast oli ka algul peeglist imelik vaadata – rasvapolstri alt hakkasid äkki täitsa inimlikud kehavormid paistma.
90-kilost kehakaalu olen suutnud säilitada juba poolteist aastat. Vahepeal, kui on pühad või sünnipäevad, tuleb mõnikord kiloke juurde, aga kui järgmisel nädalal jälle tavaliselt toitud või pisut rohkem end piirad, siis kaob see kilo üsna ruttu. Nüüd tundub, et varsti jõuan juba 85 kiloni.
Minu elu on selle aastaga täiesti muutunud. Varem ma praktiliselt jala käia ei suutnud ja ühest kohast teise sain vaid autoga. Nüüd sõidan jalgrattaga ja jalutan päris palju. Kuid tõelises vormis hoiab mind aiatöö, mis nüüd, kolmkümmend kilo kergemana, ei ole hirmus pingutus, vaid hoopis mõnus ajaviide, mis pakub kehale parasjagu koormust.
Minu selja- ja jalgade valu on kadunud ja ka astmahood on muutunud kergemaks, nii et vahel juba tunnen, justkui ma oleks ka sellest vabaks saanud.
Elu on saanud hoopis uue sisu ja ainus, mida ma sealjuures kahetsen on see, et idee oma kehakaal normi viia mulle varem pähe ei tulnud.