Merike

Merike

Kui ikka terviseprobleemid hakkavad neljakümneselt vaevama, tuleb oma elustiil ja toitumisharjumused kriitilise pilguga üle vaadata ja olla enda vastu aus.

Alustasin oma kaalulanguse teed aatal 2002 siis, kui eksisteerisid veel Kaalujälgijad. Nagu praegugi, uskusin ka tollal tervislikku toitumisse. Dieete pole ma kunagi pidanud, sest pole nende pikaaegsesse toimesse uskunud. Kui aastal 2002 alustasin, kaalusin 99, 6 kg. Mäletan, et esimest korda, kui rühmast lahkudes ja koju jõudes vajusin tugitooli, vaatasin üle punktivihiku ja lõin käega. Ma ei saa sellest aru ja ei oska, oli mu esimene reaktsioon. Kümne minuti pärast võtsin vihiku uuesti kätte ja hakkasin endale õhtusööki kaaluma, kohe. Ja sain hakkama. Minu kaal langes uskumatu kiirusega. Käisin rühmas kaks esimest korda kohal, siis üle kahe nädala ja kahe kuu möödudes ma enam rühmas ei käinud, sest arvasin ise hakkama saavat. Võtsin 7 kuuga alla 32 kg. Loomulikult ei kaldunud ma lubatud punktisummast välja ja jälgisin hoolega mida suhu panin. Ka oli mul siis väga liikuv ja füüsiline töö, peale tööd tegin veel kõvasti trenni, 4km kõndi ning steptrenazööril ka veel nii, et särk seljas märg. Oma parimal ajal kaalusin 67 kg. See kaal püsis mul neli aastat.

2006 aastal kolisin linna, minu elus oli palju muutusi ja stressi, ning kaal hakkas tasapisi üles minema. Kusagil 80 kg juures ütles juba õde, et „ära sa rohkem mingil juhul juurde võta“, kuid olen emotsionaalne sööja ja stressis inimene isegi ei märka, kuidas tee külmkapini aina lühenes. Mäletan tagantjärele kuidas taas süvenes näksimisvajadus, kuidas alguses leevendasin seda 0-punkti toitudega, siis ohtralt puuvilju, mis omakorda tõstsid söögiisu ja nii see läks.

2009 astusin Figuurisõprade rühma Tartus. Kuulates mentori soovitusi ja sirvides uusi Figuurisõprade vihikuid, viskasin käega. Tundus utoopiline, et kõik mis suhu panen tuleb kaaluda ja ümberhäälestamine tundus nii ebareaalne. Tunnistan, et tollal ei uskunud Figuurisõpradesse.

Käes on aasta 2012 ja taas olen Figuurisõprade rühmas. Kaalusin rühma tulles 120 kg. Alustasin 4. aprillil ja nüüdseks on kaalukaotust -9 kg umbkaudu. Usk Figuurisõpradesse, lootus ja armastus enda vastu, andsid jõudu taas alustada. Nähes tulemusi, võtan oma ebausu Figuurisõpradesse tagasi. Väga oluline on leida kontakt ka mentoriga, minu mentor on Ilvi Pirson. Olen saanud oma küsimustele vastused ning rühin tervise ja heaolutunde poole.

Tean, kus ma tegin vigu, et minu lugu polnud alguses edukas. Esiteks ei käinud ma rühmas kohal. Arvasin, et olen nii iseseisev ja tark, et saan ise hakkama. Keskendusin tulemustele ehk keerutasin tunde peegli ees ja olin vaimustuses kui ruttu ma tulemusteni jõudsin. Olin punktilugemisega nii ametis, et kõik mis oleks pidanud toimuma ka peas, jäi ilma erilise tähelepanuta. Kuid mul on meeles see tunne – kui hea oli kerge olla, terve öö kõhuli magada, põlved lõua alla tõmmata, kükitada. Tegin kõike jooksujalu, kui kellelgi oli töö juures midagi vaja, tõstsin alati esimesena käe „Mina lähen, mina lähen“.

Tahan siinkohal kõigile öelda, et ka jalgrattasõit ei tule esimesel korral välja. Keegi ei oska esimest korda vette minnes kohe ujuda. Tähtis on, et see mida enda heaks teeme, peab ka teadvusse jõudma. Nüüd ma naudin seda, et olen taas teel parema tervise ja heaolutunde poole, teen pargis kepikõndi naeratus näol. Luban endale jäätist ja grillliha, mida kaalujälgimise ajal puutudagi ei julgenud, kuid olen kohe jälle oma valitud teel tagasi. Ei ole vaja väikese ebaõnnestumise puhul ennast halvasti tunda, sest sealt on vaid väike samm emotsionaalse söömise juurde. Tähtis on uuesti proovida ja seada endale sihiks algul väiksemad sammud, küll siis edu ka tuleb. Figuurisõprade programmis hindan ülekõige, et programm on nii sööjasõbralik, lihtne ja täpne.

Motivatsiooniks – lugesin 31 mai Eesti Ekspressist artiklit „Tööta, kuni sured“. Sel aastal neljakümnesteks saavatel inimestel tuleb veel vähemalt 27 aastat töötada, enne kui pensionile saab. Tuleb siis trennis kondiauru juurde panna, et välja vedada. Tahaks ikka ilusat pensionipõlve pidada.

Merikese mentor on Ilvi Pirson