Minu lugu

Minu edulugu sai alguse aastal 2006, kui juba päris noorena liitusin Kaalujälgijate rühmaga. Puberteet oli tegemas oma tööd ja 13-aastasena 70 kilo kaaluda ei olnud just kõige meeldivam. Koolis mind mõnitati ning ka ise ei tundnud end oma kehas hästi. Ema soovitusel liitusin Kaalujälgijatega ning pärast 10 kilo alla võtmist muutus elu täielikult. Tundsin end oma kehas hästi, tegin trenni, leidsin esimese poisssõbra jne. Kahjuks olin siiski veel väga noor ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin unustama kõike mida grupis olin õppinud. Ju ma siis ei olnud ikkagi veel oma probleemidest ja toitumisest nii teadlik. Kuna soovkaalu saavutasin üpris ruttu, tuligi aastate jooksul kilo-kilo haaval tagasi, kuni suvel 2014 olin enam-vähem samas kohas tagasi. Kindlasti lasub osa süüd ka mu hilisematel töökogemustel – ülikooli kõrvalt sobis ajaliselt teha vaid ettekandja tööd ja me kõik teame mida see tähendab. Kuklid siin, koogid seal, koguaeg oli midagi söödavat nägemisulatuses ja just need toidud, mida ise kunagi ei tee ja alati nii isuäratavad olid!Suvel aga elukaaslasega spa-sse minnes ja seal ringi jalutades oma peegeldust nähes tabas mind aga reaalsus. See mida ma nägin ei olnud üldse meeldiv. Bikiinid pitsitasid siit ja sealt, üks vodike siin, teine seal. Olin kaua oma probleeme eitanud ja proovinud nii kiirdieete, rohkem trenni teha, süüa õhtuti mitte midagi, loobuda saiast, no tõesti proovisin vist kõike. Nüüd sellele teekonnale tagasi vaadates oli neil kõigil üks ühine joon – ma pidin millestki loobuma. Loobuma kas mingist kindlasti toiduainest, magusast, sisestasin endale, et ma ei tohi endale teatud asju lubada, kuid see on nii VALE! Vähemalt minu jaoks.Novembris teadsin, et asjad on läinud liiga kaugele ja otsustasin oma 23.sünnipäeva puhul teha omale kingitus ja liituda Figuurisõpradega, kuna mäletasin oma noorusest, et see oli miski, mis tõesti toimis, kuigi kahjuks olin ise liiga noor ja tähelepanematu, et oma kaalu ja head enesetunnet hoida. Nüüd olen alates novembri algusest maha võtnud umbes 8 kilo, ehk siis umbes 4 ja pool kuud on selleks aega kulunud. Vahepeal olin aga kuu aega haige, kuna mul oli varbaluumurd ning ei saanud üldse liikuda ning kaal seisis paigal. Ma olen nii õnnelik! Kui ma peeglisse vaatan, ei pea ma enam midagi ei enda ega teiste eest peitma! Ma ei pea muretsema, kui suur on mu tagumik, ma ei pea endale liibuvaid pluusesid keelama. Mu elukaaslane on mind alati armastanud ja pidanud mind ilusaks ka siis kui ma seda enda meelest ei olnud, aga nüüd teeb ta nii palju komplimente, et ma ei suuda neid ära kuulata! Tean, et võrreldes teiste suurepäraste figuurisõpradega, olen kaotanud päris vähe kilosid. Aga nagu ütles mulle üks mu hea sõbranna: inimesed ongi erinevad! Ei olekski ju loogiline, kui ma kaotaksin 20 kilo, siis polekski minust midagi järgi! 11% oma kehakaalust kaotada olekski õigem öelda ja selle üle uhke olla! Tõttöelda esindan ma sellist naist (ja naised, sellise perioodi läbivad pea kõik meist!), kellel on veidi kaalu, mida langetada või mõni riidenumber, mille poole pürgida, aga me ei tea kuidas seda teda. Liigseid kilosid polegi palju, aga lihtsalt seda enam tekib selline passiivne olek, et nagu midagi liiga palju polegi ja on minust hullemaidki. Mõned naised oskavad sellises olekus olla, aga paljudel läheb sellisest staadiumist asi hullemaks. Paarist kilost saab 5 ja seejärel 10 jne. Tuleb olla enda vastu aus ja isegi kui kaotada on vähe, võtta end juba praegu käsile, sest mõne aja pärast võib asi olla palju hullem! Kõige tähtsam asi kogu teekonna juures on jääda endaga sõbraks. Mitu dieeti on meil läinud luhta selle tõttu, et me oleme end piiranud, söönud ainult riisi, joonud ainult keefiri? Ja end pärast kihva läinud dieeti süüdistanud ja olnud veel enam masenduses? Päevad ei olegi vennad, aga kui käia igal nädalal grupis ja pidada kinni põhilistest reeglitest, siis on elu imeline ja seda on olnud kogu see teekond, mida mul on veel natukene käia jäänud! Mul on olnud päevi, kui olen söönud palju kooke, terve paki komme, joonud veini... aga ma olen enda sõber ja annan selle endale andeks. Ma ei tunne end selle pärast halvasti ega jäta oma sihtmärki selle tõttu saavutamata, sest selline elu ju ongi! Mõnel päeval lihtsalt on suuremad isud ja sellega tuleb harjuda, mitte end süüdistada.Tean, et minule ei sobiks erinevad toitumiskavad ja suur trennikoormus. Kõige tähtsam tegelikult on ju leida endale elustiil, mida suudaksid jätkata elu lõpuni. Kas ma suudaksin kunagi pere ja täiskohaga töö kõrvalt kindlat toitumiskava jälgida ja 3-4 korda nädalas trenni teha? Vaevalt! Aga ma suudaksin toituda MITMEKÜLGSELT, teha iga prae kõrvale suur hunnik maitsvaid salateid, käia vahel ujumas, iga päev süüa erinevaid toite, proovida uusi maitseid, süüa kõike mida ma soovin. See on ju imelihtne ja täpselt selline eluviis, mis käib minuga terve elu kaasas ja on täpselt see, mida senini olen teinud! Arge keelake endale midagi! Uskuge endasse! Sööge kõike mida te soovite! Olge õnnelikud! Ja tulemused on juba peagi kohal, varsti ei tunne te end enam äragi! J

Teie ustav figuurisõber ja maailma õnnelikum inimene – Jane Tõevere