Kaie Irval - 39,2 kg

pikkus (cm): 163
stardikaal: 110,9
praegune kaal: 72
mahavõetud kilod: 38,9
soovkaal: 60
mahavõtmiseks kulunud aeg: peaaegu aasta
mentor: Liana Vahtra /Inglise kolledz/

Kuulun minagi nende inimeste hulka, kellel on olnud turvaline, hästi hoitud ja toidetud lapsepõlv. Väikesest peale mäletan ma ennast teistest suuremana, punnis põskede ja kumerustega. Mul ei ole oma elus millestki inimlikust puudus olnud. Võib öelda, et ma olen elanud õnnelikku elu. Olen aga lasknud ennast “pimestada” heast söögist ning keeldunud uskumast, et olen ennast juba liiga suureks söönud.
Oma noore keha hüvanguks võtsin nõuks oma ajaga kogunenud polstrist võitu saada. Erinevaid dieete ma polegi tegelikult katsetanud, sest ma lihtsalt ei usu nendesse ega muudesse imeasjadesse, mis lubavad sind loetud päevadega ilusaks muuta. Alati olen teadnud, et saleduse võtmesõnadeks on kindlasti liikumine ja õige toitumine. Ma lihtsalt olin ennast pidanud saamatuks ja mugavaks ja oma isudele järeleandlikuks. Kõik mis maitses hea, seda ma pidin saama ja ma eriti ei kontrollinud ennast, mis hulgal ma seda sain. Ometi ma teadsin, et see pole mulle hea, ikka tegin kõik valesti. Polnud piisavalt tahtejõudu.
Et alustada oma uue eluetapi alguse kirjeldamisest, pean ma minema tagasi aastasse 2004. See oli murranguline aasta minu bakalaureuse õpingutes, kui otsustasin oma senist elu muutma hakata. Läksin vapralt, hea tuju ja innuga Kaalujälgijatesse. Ma olin otsustanud tegeleda asjaga tõsiselt, sest usun, et ainult niiviisi saab midagi saavutada. Rühmas oli tore. Alati rõõmsameelne mentor Liana võttis mu lahkesti vastu. See on lihtsalt uskumatu, kui palju võib üks mentor sulle positiivsust ja tuge anda! Kuid Liana polnud ainus rõõmus nägu, kes rühmas käies igal nädalal mulle vastu vaatas. Kui ma sellele praegu mõtlen, siis jõuan arusaamisele, et positiivne külg iseendas on suureks motivaatoriks ja abimeheks ükskõik millises toimingus. Kui asi on kaalu kaotamises, seda enam. See aitab sul näha asjade plusspoolt, isegi kui ei lähe alati kõige paremini.
Muutsin täiesti oma toitumisharjumusi. Tookord osutus kõige raskemaks soovituslikus koguses igapäevane vee joomine. Kohe väga harjumatu oli, kuna ma varem üldse jõin vähe. Aga pikapeale harjusin ka sellega. Rühmast leidsin omale toreda sõbranna, kellega koos oli lausa lust takistusi trotsida ja eesmärgini pürgida. Koos saavutasime mõlemad suurt edu, kilod langesid ja käis pidev teineteise utsitamine. Minul õnnestus maha saada aga 10 kilo. See tegi mu ikka väga õnnelikuks.
Koos oma rühmast leitud sõbrannaga olime lausa nii hea tiim, et meid paluti tolleaegse Kaalujälgijate ajakirja jaoks intervjuu anda ja saadeti ka fotosessioonile. Igatahes ilus mälestus.
Sellest kümnest kilost oleks pidanud veel maha minema 20, kuid siis said takistuseks rohked koolitööd ja ma ei suutnud enam ennast piisavalt kokku võtta ja kontrollida nagu varem. Kaalu tuli hoopis juurde, selle asemel, et langeks ja kui üks hetk oli juba liiga palju juurde tulnud, ei julgenudki ma enam rühma tagasi minna, sest ei tahtnud valmistada seda pettumust oma rühmale ja mentorile. Praegu saan aru, et see oli täiesti vale mõtlemine, kuna oma planeeritud teelt kõrvale kaldumine on inimlik ja seda juhtub aegajalt kõigiga, ükskõik millises eluvaldkonnas. Liana ei pahanda ju mitte kunagi, pigem on tal hea meel näha, et tuled tagasi, isegi kui see on su kümnes või kahekümnes kord uuesti proovida.
Igatahes mina tegin selle vea, et lasin oma plusskilodel jälle tagasi tulla ja rühma tagasi ei läinudki. Aastatega lisandus mulle veel 30 üleliigset kilo. Aga elu läks edasi. Samamoodi, või siis järjest sagedamini kurvemalt. Ma polnud enesega üldse rahul. Lohutasin oma ebaõnnestumisi magusa söömisega. Ei olnud mingi probleem terve tahvel šokolaadi korraga omale ühe õhtu jooksul sisse süüa. Ma arvan, et šokolaad ongi minu põhiline kiusatus. Peeglid aga muutusid järjest enam ebameeldivateks. Tõde avaldus kaupluste suurtest peeglitest. Riietumisega oli üks suur probleem, kuna neid asju, mida oleksin tahtnud kanda, ma kanda ei saanud. Poes riideid selga proovides avastasin ma muudkui uuesti, kui suur ma olen. Teate küll ju neid riietuskabiine, kus näeb ennast igast küljest ja mina leidsin, et ükskõik kust otsast mind vaadata, ikka on kole.
Vaja oli teha uus otsustav samm.
Ühel märtsikuu päeval leidsin ma oma postkastist Figuurisõpru tutvustava brošüüri, kus peal ilus ja naeratav Kristina Šmigun-Vähi. Päevapealt oli otsustatud, et järgmise nädala alguses ma alustan jälle seda enesemuutmise teekonda. Tutvusin internetis Figuurisõprade koduleheküljega ja valisin sealt omale meelepärase rühmaaja ja grupijuhi. Imekombel julgesin ma nüüd Liana Vahtra juurde tagasi minna. Mõtlesin, et miks pagana pärast ma tookord ei võinud julgeda. Aga muidugi ma teadsin, et Liana on parim. Mulle lihtsalt tohutult sobib tema iseloom.

Niisiis, minu uus elu võis alata. Algas väga rõõmsameelselt, täis motivatsiooni ja suurt tahet. Seekord tugevamana kui kunagi varem ja muidugi äärmiselt pühendunult. Lähtusin põhimõttest, et nalja ma siin tegema ei hakka, suhtun asjasse tõsiselt. Kuna mul olid juba varasemad kogemused Kaalujälgijatega, ei valmistanud mulle ka uue süsteemi tundma õppimine erilisi raskusi. Vana süsteem toimis ka hästi, aga leian, et uus on veel parem. Kaal langeb paremini, menüü on rangem, samas mulle tundub, et lihtsam, kuna enam ei ole nn kõhtu täitvaid koguseid, kõik on paremini hoomatav ja kontrolli all. Täidan siiani iga päev hoolsalt toidupäevikut ja võtsin omale ülesandeks teha iga päev kepikõndi. Ei salga, et ka mul oli varem kepikõnnist mõned eelarvamused, et see on vanematele inimestele ja näeb üldse naljakas välja, kuid sain omale kinnitust, et see pole nii. Oma võimeid tundes, teen praegu 10km ringi iga päev, kui vähegi võimalik. Ma lausa armastan kepikõndi. See on lihtsaim ja odavaim viis enese liigutamiseks. Kuna ma polnud enne mitte mingisugust trenni teinud, välja arvatud suvised jalgarattamatkad pärast keskkooli lõppu, sobis see mulle, kui algajale väga hästi. Lisaks sõidan ka jalgratta ning uiskudega ning harjutan ennast tasapisi ka jooksmisega.
Figuurisõprade grupis langes mu kaal üllatavalt ladusalt, keskmiselt üle kilo nädalas. Kuid veel suurem oli rõõm, kui pärast kahte jälgitud kuud vaatas järsku kaalutabloolt vastu -1,8 ja kuskil viiendal kuul -2 kilo nädalas! See teeb väga väga õnnelikuks. Aina enam hakkasin ma meeldima iseendale. Muutusin enesekindlamaks, hakkasin ennast tundma ilusamana. Ega seda tunnet ei olegi vist võimalik lõpuni lahti kirjeldada, see on lihtsalt nii võimas! Tohutult hea meel on enese üle. Eks ole muidugi ka palju vaeva nähtud selle nimel. Võlusõnadeks on siinjuures ikkagi suur tahtejõu olemasolu, motiveeritus ja järjepidevus. Ei tohi alla anda, isegi kui vahepeal jääb kaal seisma, tuleb uskuda, et langeb veel, ja langebki!
Kokku soovin vabaneda 50 kilost. Sellise eesmärgi ma enesele seadsin ja ma ei loobu enne, kui olen selle saavutanud. Koos enda suure tahtejõuga, endiselt motiveeritud, sest soovin ka ilusaid suvekleite selga panna. Teate milline lust on minna riidepoodi ja riideid selga proovida, kui võid valida omale proovimiseks 6 numbrit väiksemad püksid. Ma nüüd isegi leian omale poest midagi, milline kergendus. Grupis käimine on tore tegevus. Jah, see on ka väljaminek, aga enda tervise heaks ei ole mul sellest kahju. Kuidagi ikka saab hakkama. Sööma peab ju niikuinii, miks mitte teha seda kontrollitult. Ei ole tarvis täielikult magusast ka loobuda. Luban endale siiani paar tükki šokolaadi, kui mul tuleb vastupandamatu isu. Tähtis on see, et teadvustaksid endale, mida suhu paned. See on eluviis, mitte range dieet. Kuigi, mida rangem enda vastu oled, seda kiiremini jõuad oma unistustele lähemale. Kõige suurem muutus lisaks veejoomisele on rohke köögivilja tarbimine. Alguses oli võõras, nüüd maitseb hästi. Soola kasutasin enne meeletutes kogustes, isegi vorstivõileivale raputasin soola peale, hirmus mõelda. Nüüd olen vähemaga ära harjunud. Olen avastanud igasugused maitsetaimed, mida tarvitan rohkelt söögitegemisel.

Järjepidevus viib sihile. Mulle meeldib mõelda, et iseenda keha on see, mida ma suudad täielikult kontrollida. Kõik muutused algavad enda mõtlemisest. Soovin kõigile Figuurisõprades alustajatele ja jätkajatele lakkamatut usku endasse. Kaotada on ju vaid kilod! Saada aga täisväärtuslikum elu oma uuenenud ja terves kehas, mis on hindamatu väärtusega!